Vihalemma panus eesti luulesse on originaalne, imeteldavalt erandlik. Temavaimulaad on valdavalt regressiivne, tagasiliikuv. Kompositsioonivõttenarakendab ta läbivalt astendavat parallelismi ehk rahvalaululikkugradatsiooni või selle teisendeid. Kuid seda mitte kujundi tavapärases,vaid harva esinevas tagurpidivormis ehk antikliimaksina. Määravad onliialdav vähendus ehk meioos (hüperbooli ehk üleküllase paisutusevastand), sõnumi edastamine selle tähtsust järjest tühistava eituse,litootese kaudu. Sellega kaasneb enese mina tahtlik pisendamine – oh misnüüd mina, tühine tegelane! –, teesklus ja eneseiroonia. Isegi ekstaasisei samasta lüüriline tegelane end näiteks jumalaga, koguni mitte normaalseinimesega, vaid peab paremaks olla joodik, nukk, veider loomake, ussikevõi isegi hapukurk. Selle poeetika lahutamatuks osaks on eri liikikoomikavõtted, sageli üsna jantlikud ehk burlesksed, mille olemuseks onalati millegi kõrgemalseisva madaldamise tung.

Ümbrispaberiga kõvas köites raamat