Temale omase terava pilguga ja taltsutamatu huviga inimhinge salajasemate soppide pahupidipööramise vastu esitab kirjanik meile ka selles novellikogus inimesi nii, nagu nad ise endid näha ei tahaks, jõudes sel viisil tõele ja reaalsusele ligemale kui mõnigi ainult elu pealispinda vaatlev realist.

Ilmar Jaks võtab uurimise alla ka nähtused, mis tavalise silmaga vaadates vaevalt teadvuse pealispinnale on kerkinud ja toob need terveni ning viimaste konsekventsideni päevavalgele. Autor ei pea suuremat lugu juba sõnakõlksudeks kulunud ideaalidest, põhilise ketserina ründab ta teravalt niinimetatud üldisi tõdesid.