B. Kangro pagulasaastate luules on kõige tundeerksamaks süvahoovuseks vastuolu ta tõsihella kodumaasse-juurdumuse ja ta maapakku kandunud valiksaatuse vahel. Eredad lüürilised pildistused selle elukonflikti ümber voogavast pingeväljast on hästi mõistetavad Läänemere mõlemal kaldal.

Jaan Kross

KÜNDJA

Must kabi vajub nätskes künnivaos,

all pingul naha puusal paisub lihas

ja poripritsmeist laigulisel pihal

aeg-ajalt pingutusest naksub taos.

Hallpruune saviviirge kõrvu laob

tuhm adraleht kui pikas tihkjas vihas

ja higist määrdind laubal tuhkjas kihar

kui räbal kleepub külmas ähinsaos.

Niisama mõtteta kui hobu astub,

mees rambind käsi hoiab adrapääd.

On mulla ligi hämar taevakaar

end surund lamedaks, kuid siiski sääl,

kus ader pöörab sitket savimaad,

üks rahvas tõuseb valgusele vastu.