Kui Agu Vahur astus selgest ja soojast sügissuve päikesest Roodevälja kirikumõisa raamatukogu madalasse ja hämarasse ruumi, oli tal nagu veidi kõhe. Noormees hingas korra hästi pikalt ja sügavalt - peaagu ohkas - asetas piibli ja lauluraamatu kirjutuslauale ning seisis üsna tüki aega keset tuba, otsekui mõtleks millegi üle põhjalikumalt järele. Kitsa - kõik siin oli kitsas ja madal, kõdunev ja hooletusse jäetud, olgu see siis kirikumõisa ise oma rõduga, saaliga, tubadega ja köögiga, park rohtukasvanud teedega - akna väikesteks ruutudeks jaotatud nelinurkadest langes rõõmsat päikesepaistet vanale vaibale. Õhuaken oli lahti ja mõtiskleja kuulis selgesti, kuidas väljas kirikukellad ikka veel tinisevalt jätsid jumalaga kodudesse pöörduvate kirikulistega.

Agu Vahur ohkas teist korda - sedapuhku koguni vabamalt ja varjamatumalt - astus akna alla ja vaatas välja. Üle tihnikuks kasvanud põõsaste ja läbi eemalt paistvate pargipuude helendas tükike sinetavat taevast, mille tasutal sirgus peen kirikutorn nagu sukanõel.