"Karla suu tõmbub viltu, kui ta vihastub, silmad torgivad, sülge pritsib ringi, käed vehklevad ja jalg trambib. Poiss läheb üleni higiseks, juuksed kleepuvad kahvatule otsaesisele, hääl tõuseb kriiskavaks.

- Sa kuradi emalehm!

See on viimne ja kõige vägevam lause, mis Karla oskab Leilile järele hõigata. Tüdruk lipsab juba aiaväravast läbi. Aga Leili kuulab Volli meelest siiski liiga kaua Karla rumalat jama. Oleks kohe läinud, sõnapealt. Leili ei lähe kohe, põrnitseb Karlat ja nagu itsitabki vargsi, kui talle rumalat sõimu kaela kallatakse, lääget ja räpast jora.

Siis tuleb ta koguni aiavärava juurde tagasi ja ütleb rahulikult, õrritava naeratusega:

- Ega see kõik midagi ei aita. Sinul ei ole siit midagi lõigata.

Ja läheb lõplikult minema.

Karla rabab maast kivi, aga ei viska. Selle asemel hõikab üle aia:

- Poesellide pühkmekast!

Karla hõikab summutatult, teisele poole aeda pole seda kindlasti kuulda. See on südame rahustamiseks - ja et Volli kuuleks, kui kange poiss Karla on. Volli tõmbab pea õlgade vahele ja läheb ka ära, Leilile järele. Ema niisuguseid sõnu ei salli. Juba nende kuulaminegi on keelatud. Kui Karla niimoodi räägib, siis ei tohi Volli õigupärast Karla juures käia. Aga Karlal on kõiksugu asju - vana revolvergi. Karlal on palju keelatud jutte, mis ihu soojaks teevad ja pihud kleepuma panevad." ...