«Vaeste-patuste alev» on pa­no­­raamne, sotsiaalkriitiline ja dek­laratiivne sissevaade 1910.– 1920. aastate Eesti töölisagulisse. Selle tegelased on vaesusest halliks ja kiduraks jäänud, lõputust töörügamisest ja joomisest tuimaks tambitud inimesed. Viletsus ja inetus kandub üle ka inimsuhetele, mida valitsevad tü­lid ja vägivald nii kodus kui ka tänaval ning kahjurõõmus uudishimu ja näriv-tige kadedus naabrite suhtes.