Autor, pikkade eksirännakute järel Buenos Airesesse maandunud väliseestlane, kirjeldab pagulase kannatusi:

"Kuidas küll võidi nende kulul nii külma rahuga aega viita? Kas nood valgekitlilised siis ei näinud, et naised ja lapsed siin olid palavusest ja püstijalu seismisest, õhupuudusest ja närvipingest nõrkemas? Kas nad siis ikka veel - ka siin, maal, mille nad oma uueks koduks valinud, riigis, kellele nad oma tööjõu Iubanud - tähendasid ainult karja, mingisugust ebamäärase, piiratud väärtusega materjali, mille hooldamisel Ametnik-Jumal võis toimida nõnda, nagu ta oma mugavuse huvides heaks arvas? Kuuldus märkusj mitmes keeles - kibedaid, sarkastilisi, kuid siiski tagasihoituid. Teadmine, et niikaua kui paberid pole korras, seistakse ikka veel ühe jalaga laevas, mis võib ka tagasi viia sinna, kust tuldud, hoidis tahtmatult vaos... Nii väga kui ka kannatamatus küdes, hing ülekohtu äratundmisest pakitses, tuli oodata - kuni ilusasti lokitud ja värvitud preiIikesed ja tumedate vurrudega härrakesed oma ehtsat aroomikat oakohvi nautisid, sigarette suitsetasid ning muretult lobisesid ja üksteist laudade juures külastasid.