Luulekogu on lüürilis-traagilise põhitooniga. Esimesed osad sisaldavad tagasivaateid lapsepõlve, looduse- ja lembeluulet. Domineerima jäävad aga lõpuosade sügavast murest kantud luuletused, ainukese elu möödumise, oma rahva ja Maarjamaa saatuse pärast. Viimaste aastate luules jätkub sõnumituule laad traagilisemal kujul, tingituna poliitilisest olukorrast Eestimaal.

-

LAULAN SELLEST

millest süda tulvil -

laulan siis,

kui vaikida ei saa.

Ei saa laulda

kevadest ja lilledest,

kui on kaalukausil

isamaa.

Ei saa laulda

õhtupäiksekullast,

kui on verest punetamas Maa!...

1989.

-

Trükiarv 4000.