1940. aastatel jagunes eestlaste ühiskond kaheks: ühed jäid kodumaale võõra võimu alla, teised põgenesid ära nn vabasse maailma. Eesti ajalugu, sh ka eesti kirjanduse ajalugu aastatel 1944-1991 on selle paratamatuse kaasnähtus ja tagajärg. Järgnenud poolsajandit on Hando Runnel nimetanud «riigikaotuse ajaks». Rahvas oli jagatud kaheks, ühed olid sunnitud loobuma oma maast, teised oma vabadusest. Rahvuslikul kirjanikul aga eesti keeles luuletajad on enamasti olnud rahvuslased oli mõlemal pool midagi puudu. On ohtlik arutada, kummal pool oli kaotus suurem. Pagulaskirjanikul oli jalge all küll võõras maa, aga tema ümber oli vaba ühiskond ja kui ta seda soovis ja niimoodi valis ka oma, st eesti ühiskond. Kodumaal oli vastupidi: maa jalge all oli tõesti oma, aga ühiskond või ühiskondlik kord oli ju ikkagi võõras. «Tõdede vankuval müüril» on raamat sellest ajast ja selle aja luulest.