"Tatarlaste kõrbe" väliselt realistlik sündmustik, millel

lisandub saladuslik sürrealistlik element, on rüütatud "sõjaväelisse vormi". Kirjanikule tundub, et tal õnnestub sõjaväeelu sümbolite abil lugejale kõige paremini selgeks teha oma mõtteid inimese üksindusest ja olemise vastuolulisusest.

Buzzatil oli üldse nõrkus kõige sõjaväega seonduva suhtes, teda võlus "kinnise grupielu" suurem kõlbelisus ja väärikus. Kaaslased, kellega koos ta XX aastate lõpul Aafrikas aega teenis, meenutavad: "Tema armastas asju, mida meie vihkasime - distsipliini, mundrit, ranget päevaplaani".

-

1933-nda aastani töötasin siin kõik ööd, töö oli väsitav ja monotoonne, möödusid kuud, aastad ja äkki ma küsisin endalt, kas elu möödubki niimoodi, kas lootused, noorusunistused on tõesti määratud luhtuma, kas elu pakub mulle veel mingi ootamatu võimaluse või ei: minu ümber olid inimesed, osa minuvanused, osa vanemad, kes elasid päevast päeva, lastes kanda end aeglasel ajajõel, ja ma küsisin endalt, kas ka mina olen ühel päeval samas olukorras nagu mu pensionit ootavad hallipäised kolleegid, kellest jääb järele vaid kahvatu mälestus, mis peagi kustub.