Marie Underi sügisluule valimik on tema loodusluule sarja neljas, viimane raamat. „Kevad” ja „Talv” ilmusid 2012. aastal ning „Suvi” 2013. aastal. Sügisluule värvipalett on küll teistest aastaaegadest tumedam, kuid ometi ikka renessanslikult rikkalik: siin leidub pihlade ja õunte puna, pilvede violetti, sinetavat ploomi, roostekarva, havihalli, saatuse musta tuult ja oru rohelist väravat, heledat lastelusti, merilindude valgust ning lehekulda. Underi sügishämarus on soe ja sõbralik, emalikult armas ja hingeline, harras ja ilujanune. Isegi kõige koledamas tormisuus, mis rüvetanud aias roosid valged ning närtsitanud haljad pärjad, leiab autor ikka troostiks kirju trotsiva astri. Kuid tegemist ei ole ainult luuleraamatuga. Eri luuletsüklite vahel on eesti kunstnike teosed sügisest. Raamat ongi omamoodi sümbioos Eesti luulest ja kunstist, pakkudes ehedaid tundeid ja tugevaid emotsioone kaunis kujunduses.