Meie kultuuriruumis on Milleri raamatut tarvis mõistmaks, kuidas ka meie üritame lapsi drillida, oma võimu maksma panna. Paljud mäletavad lapsepõlvest ehk lauset “Laps räägib siis, kui kana pissib!“ Meil on kombeks võidelda lapse jonniga, unustades, et jonnimiseks on vaja kahte inimest. Laps ei saa jonnida emaga, kui ema ei jonni lapsega. Meie kultuur aga annab tihti automaatse õiguse last korrale kutsuda ja süüdistada. See on käitumine, mis võib traumeerida lapsi ja viia traumade edasi-kandumiseni järgmistesse põlvkondadesse. On tänuväärne, et nüüd saavad lugejad mõelda, mida lapsepõlves kogeti, mida oma lastele edasi antakse, mil määral ollakse selline vanem, nagu lapsena eales olla ei soovitud.