“Teate, härra Tammer, ma tunnen end ära,” ütles Simon Levin 2006. aasta 11. augustil, kui oli paari nädala jooksul lugenud läbi ühe esialgse pooltoore käsikirja. Selle raamatu käsikirja, kus ta minu abiga meenutab oma värvikat elu ja karjääri. See lause paitas mu kõrvu ja hinge. Kartsin hullemat.

Simon Levini laused, jutud ja arutluskäigud on iselaadsed. Nauditavalt iselaadsed. Simon Levini stiili ja rütmiga. Kuid tema stiili ja rütmi tabamine kirjasõnaks vormistatud kujul polnud lahendamiseks just kõige lihtsam pähkel. Sestap pelgasingi. 11. august 2006 on vaid üks selgelt fikseeritav tähis meie… kuidas nüüd öelda … pikale veninud avantüüris, kui kasutada Levini väljendit ehk siis selle raamatu sünni loos. /Enno Tammer/