NÄGU KODUAKNAS

Tahan suruda näo vastu koduakna mõranend ruutu

Kuulata tuttava käo aastaid lugevat kukkumist

Ja tunda, et kodu ei muutu aegade tuiskliivas.

Tuul undab.

Rohtunud rajal sammud mind rahutult viivad

Magab kui unine lind kodune maja.

Kas sama tuttavalt eit ootab avatud uksel meid,

tuuli tallanud poegi?

Kartlikult astun.

Tuttava lepiku taga vaikinud kägu.

Koduaknast irvitab vastu võõra verine nägu.