"Miks ei võiks meil paguluseski ilmuda puht-ajaviitekirjandust? Meie ei ela ju oma päevi askeetidena ei söögi ega joogi suhtes ja avalikkudeks tantsupidudeks ei läbeta alati isegi sobivat aega valida. Nii ei saa põhimõtteliselt midagi selle vastu olla, et meil ilmub muu hulgas ka mõni algupärane seiklus- või isegi kriminaalromaan. Aga ka sellisel „kergel” kirjandusel on oma nõuded, ja näib et head seiklusromaani pole sugugi nii lihtne kirjutada. Seda tõestab juba asjaolu, et meil oma kirjanduses õieti ühtki head seiklusromaani pole nimetada. Ja viimati tõestab seda väga rõhutatult Tõnis Migagu romaan "Punane hunt". Lugu algab küll päris paljutõotavalthoogsalt. Episood portfelliga ja naisspiooniga on huvitav, autori stiil sobivalt napisõnaline ja humoristlikkude välgatustega. Siis aga järgneb päris romaan, ilmsesti kriminaalromaanina kavatsetud. Kuid paraku on just kriminaalromaan ajaviitekirjandusest vormiliselt kõige nõudlikum, tal oma üsna ranged seadused, millest "Punase hundi" autor on luga hoolimatult mööda läinud. Avalikkude raamatukogude kasutajate hulgas leidub ulakaid, kes laenatud romaanides mõrvari nime alla kriipsutavad, rikkudes sellega hilisemail lugejail kogu naudingu. Migagu teeb seda millegipärast ise — ta kurjategija on märgitud algusest peale, ja lugeja ei suuda kuidagi mõista, miks ka romaani muidu nii intelligentsed tegelased seda ei märka. Olukorrad võivad olla ja peavadki olema ebaharilikud, aga inimesed käituvad neis olukordades loomulikult, sest muidu ei teid illussiooni tõelikkusest, mis aga just põnevusromaani juures on hädavajalik — vastasel korral kaob ju kõik põnevus Oleks loomulik, et süüdlaste avastamisega on romaanil lõpp. Aga Migagu on kirjutanud veel kolmanda osa, puhtalt seiklusromaani. Ja see oma ülepingutatud fantaasiaga on raamatu kõige halvem osa. Tekib tahtmata küsimus. kas siin lõpuks pole tegemist paroodiaga. Kuna autori suleteravus on silmapaistev, võib see kahtlus seda kergemini ärgata. Samasse suunda veab ka romaani operetlik lõpp kolme õnneliku paariga."

Välis-Eesti. Sõltumatu informatsiooni, kultuuriküsimuste ja majanduse ajaleht, 3 veebruar 1952.