Ajalugu on pärandanud eesti rahvale erakordselt väärtusliku objekti, ka kirjanduslikus mõttes -- Tallinna. Linn on olnud ja on edaspidi paljudele enesestmõistetav elupaik, mis ei vajagi nagu eraldi tähelepanu. Ometi tuleks alati ruttaval tallinlasel oma linnas sagedamini seisatada, et heita pilk paljunäinud elamute fassaadidele, kuulatada, mida öötundidel jutustavad vanad värava- ja võlvialused või treppide etikukivid. Kuid lugeja võib end usaldada ka novellikogumiku "Öö nõiapoes" hoolde.

-

Gert Helbemäe jäädvustab oma väikeses ilukirjanduslikus (aja)raamatus kunagised juhtumised, mida mäletavad täna vaid Tallinn ise ja mõned koltunud linnaürikud. Ent igas tema loos on tõeraas, oma igavikuline sõnum. Kõik sõltub interpreteerimistahtest. Helbemäe keskaegse hansalinna kujutluspiltides, kohati tõesti nõiduslikes, leidub tõlgendamisvõimalusi, mis lubavad meil mõtestada sajanditetaguseid sündmusi kaasaja kontekstis. See on väärtkirjanduse märk.

-

Igas püsinud keskaegses Tallinna majas, altaripildis, munakivis või paekivist müüris, mõnes iidses kirikuaknas, roostetanud võtmes, vanas vapis, punases katuseviilus, isegi raetoolis on säilinud tallinlase saatused, mis on ühtlasi selle maa ja rahva saatus ja lugu. Nõndasamuti kui autori kasutatud kroonikatest ja sõdadest allesjäänud raeraamatutest vaatavad vastu linlaste -- võõraste ja omade -- head ja väärad teod. Mitte inimene, vaid linn -- Tallinn -- on nende lühilugude keskne ja reaalne tegelane...