Raamat jutustab loo mehest, kes uskus oma ideaalidesse ning seeläbi paremasse tulevikku. Vaatamata sellele, et tema paljud kamraadid hukkusid „omade“ käe läbi ning talle endale sai osaks „omade“ poolt aastakümnete pikkune kannatusterada, jäi ta ikka enda valitud teele, ausalt ja uhkelt. Te hoiate käes rohkem kui veerand sajandit lauasahtlis peidus olnud Richard Majaku (Anslaud, 1884-1984) mälestusi vangilaagris ja asumisel veedetud ajast. Kahel korral Siberisse saadetud ideelist kommunisti Majakut süüdistati paljudes režiimivastastes kuritegudes, millest markantsem oli Ždanovi tapmiskatse. Neid ridu kirjutades ei uskunud Majak, et need kunagi ilmavalgust näevad. Liiga karm ja realistlik oli läbielatu kirjeldus. Pigem oli see mõeldud mälestustena vaid lähedastele: tütrele ja lapselastele. Richard Majak on pidanud oma elu jooksul mitut väärikat ametit, kuid ilmselgelt võime me kõige väärikamaks pidada õpetajakutset. Tuntud südamearst Toomas-Andres Sulling meenutab Majakut viiekümnendatest: „Me polnud kuulnud midagi Stalini terrorist ja Siberi vangilaagritest. Õpetaja Majak rääkis meile ettevaatlikult, samas üsna teravalt Stalini ajal tehtud suurtest hirmutegudest. Ta rääkis meile 1917. aasta revolutsioonist, mida nägi oma silmaga. Ta rääkis klassidevahelisest vihast, tuues ühe näite, kuidas kasakas otse perroonil teise inimese puruks raius. Rischard Majaku lapselaps Andres Anvelt ütleb oma vanaisa kohta: „Ta pidas end kommunistiks ja uskus, et utoopia on võimalik ilma vägivalla ja surveta, inimeste vabal tahtel. Isegi vangilaagrid polnud suutnud teda sellest idealismist võõrutada. Vanaisa ei uhkustanud kunagi ega pannud rinda neid kuldseid kulinaid, mida nõukogude võim oli talle lepituseks andnud. Sest ta ei uskunud sellesse, et see, kuidas maailm tema elu jooksul muutus, oli õige ja õiglane. Ta ei võtnud sellist pealesurutud käsitlust ja ka võimu lepitust kunagi omaks. „Head ajarändamist ning arusaamist, et maailm ei ole must-valge.