1936a ilmunud romaani motoks on Johannese ilmutusraamatu 14. peatüki 9. salm: .. Kui keegi metsalist ja tema kuju kummardab ja võtab tema märgi oma otsa ette ehk oma käe peale, seesama peab ka Jumala kange viha viinast jooma, mis segamata on vaiatud tema viha karika sisse .. «Metsaline" on suur, laastav sõda. «Metsalise raja" tegelased on sõjaohvrid. Nad näivad füüsiliselt küll terved ja liiguvad kaaskodanike hulgas tähelepanu äratamata. Aga sisemiselt on «metsalise märgiga" märgitud inimesed haiged. Verine sõjatöö, lugemata ööd kaevikutes, lahingud ja metsikused need kõik on teinud omaaegsetest noortest, lootustandvatest inimestest läbipõlenud närvidega invaliidid, kes ei suuda enam leida õiget paika ühiskonnas. Nad ei tunne isegi kõik, milles seisab nende viga ja süüdistavad oma ebaõnnestumises teisi. Sõjas põletatud närvidega inimesed ongi see ühiskondlik tagapõhi, millele A. Jakobson on loonud oma romaani peategelase Tiit Pärtelsi kuju. Olustik, vapside rahvaliikumise meeleolud, tegelaste sisemised ja välised võitlused. Tiit Pärtels on heast materjalist inimene, aga temas peitub juba hukkumise idu nagu pragunenud portselan-nõus.

( Uus-Eesti 24. august 1937 )