Teatavasti ei pannud Nikita Hruštšov oma mälestusi paberile kirja, vaid rääkis need magnetofonilindile. Sellest siis ka nende mõningane hüplevus, järjekindlusetus ja isegi vasturääkivused. Samas tohiksid elava tunnistaja terase pilguga tehtud tähelepanekud neid iluvigu korvata, seda enam, et eesti lugeja peaks järgnevast leidma üht-teist meid kõiki puudutavat ja seda mõnevõrra uuest aspektist nähtuna.