Oma neljandas luuletuskogus sulandab poetess argiseid ja ülevaid nähtusi müüdihõnguliseks tervikuks.

-

PÜHENDUS

Pean valgeid pluuse õmblema.

Veel valgust on, veel näeb.

Ah lilli, marju tikkima,

et veritsevad käed!

Sest õige pea ju algamas

on pikad mustad ööd.

Kes tuleb pärast pimedat -

need maasikad see sööb.