KOLMAS ÖÖ

Kumisevi kõrvu, värisevi silmi

irdud päeva kirevast laadast ja näed:

juba on kuu pehmetest kiirtest pintsliga

õhtu seintele laituand valgust ja varju.

Juba on tähed-koid närind augud

tumedast ööst kaantega taevaraamatusse.

Juba on tuul noodistand õhku

sigiva viljavälja lõhnava sosina.

Näed ja kuuled läbi päevase unenäo

ja siiski mitte:

sinu mõte on ära

elutagusel tühimaal.