Kultas. Eestis sai see nimi üldsusele tuntuks kolme viimase iseseisvusaasta jooksul. Nii pikk või lühike oli aeg Tallinna esinduskohviku “Kultas” avamisest selle natsionaliseerimiseni. Olen Nikolai Kultase mälestusi kuulates mõistatanud, kas neis leiduks midagi ootamatut omaaegsetele tegelastele, kellele ei olnud püha teise inimese vara ega elugi. Ootamatu on nende mälestuste olemasolu ise, sest tema suurusjärgu ärimehed, nii nagu ka poliitikud ja kõrgemad ohvitserid, olid uue võimu poolt määratud olematusse. Nende osaks oli olla Eestis unustatud. Nikolai Kultase saatus on selles mõttes erandlik. See, et tema käekäik kujunes õnnelikumaks kaaskannatajate omast, ei olenenud niivõrd juhustest, kuivõrd orienteeriumisoskusest ja võitlustahtest. Ehk ei ole juhusega seletatav seegi, et ta on viimased kolm aastakümmet elanud kaasmaalaste keskel, äratamata avalikkuse või ajakirjanduse tähelepanu. Pool aastat kestnud läbirääkimiste järel nõustus Nikolai Kultas 1988. aastal jutustama oma elust Eesti Raadio saatesarja “Kirjutamata memuaare”. Ettepanek avaldada Nikolai Kultase mälestused trükisõnas tuli raadiokuulajatelt. allakirjutanule pakkus Nikolai Kultase elujutustuse jälgimine suuresti huvi, loodetavasti on see huvitav ka lugejale.

Lembit Lauri