“Kadunud saar” (1972) on eeskätt raamat Hiiumaast. Ehkki autori sissepooleelatud lapsepõlv, heitlev noorus ning vaimulike otsingute entusiasmsuunavad teose dünaamikat, seostub tunnetuslik tuum ikkagi “kadunudsaarega”. Hiiumaa, selle minevik, aura ja inimesed ning kirjanikugenealoogiline juurestik määravad Kalmuse kujunemise, suunavad taloomingulisi sihte. “Kadunud saares” puudub nostalgiline imalus, lapsepõlv ei sillerda mälestustes õilmitseva õnnemaana. Pigem painab poisipõlveüksindus, hingevalu, haavumised, hirmud-õudused, mida kohati leevendab vaid saare lohutav loodusrüpp.