Kogumik lahkab tänapäeval kiiresti areneva teadusala – narratoloogia (jututeooria) – probleeme suhestatuses jutustamise praktikatega. Narratiivi käsitletakse semiootilise mediatsiooni vormina: narratiivid osalevad kogemuse ja taju maailmade loomisel ning vahendavad inimese suhet ümbritsevaga. Kogumikus on esindatud nii Eesti kui teiste riikide silmapaistvate humanitaarteadlaste tööd. Filminarratsiooni käsitlev Jan Alberi artikkel pakub uusi võimalusi nii transmediaalse narratoloogia kui ka filmiteooria arendamisel, jutustamistüüpe käsitlev Märt Väljataga artikkel – traditsioonilise kirjandusloo revideerimisel. Marina Grišakova ja Jaak Tomberg kirjeldavad jutustamise ja kirjutamise tõlgenduslikke funktsioone. Anne Lill, Klaarika Kaldjärv ja Piret Peiker lahkavad narratiivseid strateegiaid lääne ja eesti mõjukamate autorite (Apuleiuse, Borgese, Tammsaare) loomingus. Uued kultuuripraktikad soodustavad omakorda teoreetilist mõtlemist. Nii ilmneb Birgit Laasi artiklist, et postmodernistlikule poeetikale iseloomulik mitmehäälsus ning taaselavnenud huvi bahtinliku häälekäsitluse vastu on omavahel seotud. Andrus Org kirjeldab ulmekirjanduse žanrikonventsioonide kujunemist konkreetsetes jutustamispraktikates. Tiiu Jaago ja Eva Reinu artiklites asetub jutustamine kogemuse, sündmuse ja narratiivi vahelisele hämarpiirialale. Kogumiku lisasse on paigutatud Per Krogh Hanseni artikkel Eestis vähe tuntud ja vähe uuritud „korporatiivsetest” narratiividest – sellest, kuidas firmad ja ettevõtted jutustamist oma tegevuses kasutavad. Kogumik on mõeldud nii õppijatele, õpetajatele kui ka kõigile teistele asjahuvilistele.