Romaan selgrootiisikusega voodis lebava noore tütarlapse Maria elamustest kevadest varatalveni on edasi antud Maria sisemonoloogi vahendusel.

Liikumatult verandal, aias ja toas lebava tüdruku meeled on äärmuseni teravnenud, ta elamused on palju intensiivsemad kui normaalses olukorras. Väline sündmustik on paratamatult napp, kuid täidab intensiivselt Maria elu – on lootusetust, unistusi, mässu arsti korralduste vastu, koguni hirmu – kaotada koos tervenemisega oma eripositsioon, jonnakat nördimust ja rõõmu siirust.

Sama raske haigus oli autorigi ta noorukieas pikaks ajaks voodisse aheldanud, mistõttu romaan on tajutavalt tõelähedane ja tundehell.