Veidemanni raamat on huvitav ja informatiivne. "Mõtlemine on avastamine," kirjutab autor ise ning "Isiku tunnistus" pakub nii mõtlemis- kui avastamisrõõmu. Eriti väärib märkimist mahukas intervjuu/eluloousutlus Toomas Sildamile.

Veidemanni üks tugev külg on lugeja mõjutamise võime. Kui ta kirjutab: "Oh, mida küll Rein Ristlaan mulle näkku karjunud on!", siis ma tunnetan seda karjumist ja alandamist selgelt, omamata vähimatki vihjet, milles konflikt seisnes. Autor pakub välja ka uusi tabavaid mõisteid - näiteks Hruštšovi aja kohta "tsirkuse liberalism".

Veidemann nimetab end "Rahvarinde sinisilmseks trubaduuriks" ning tunnistab, et "mind ühendab Savisaarega lapsemeelsus". Kuna säärases enesekesksuses on ka annus eneseirooniat, siis ei muutu see häirivaks.

Tänu suurele inimlikule kirele ja sotsiaalsele tundlikkusele on üks Veidemanni tekst rohkem väärt kui sada kiretut ja kuiva kirjandusloolist artiklit. Võõraid fakte võin ma ise koguda, võõraid emotsioone mitte.

Vahel läheb sinisilmne trubaduur küll ülekäte. Kuidagi ei saa nõus olla väitega, nagu oleks Eesti ajakirjandusvabaduse põhiprobleem selles, et autorid vastutustundetult laterdavad, sõimavad ja mõnitavad. Vastupidi, vähemalt kultuuriajakirjanduses on põhihäda hoopis oma sõprade ja iseenda loomingu imal, nürimeelne ja selgrootu kiitmine.

Veidemanni suhtumine kirjandusse on fanaatilis-sakraalne ("Seepärast loetagu luulet, olgu see meile igapäevase õhtupalve eest. Luule lugemine on kui kirikus käimine..."). Sellest tuleneb, et kui mõni tekst (näiteks "Tõde ja õigus") talle paleuseks muutub, ei suuda ta sellesse enam kriitiliselt suhtuda ning dialektikapõld jääb sööti.

Mustvalge tundegamma on küll suure sisendusjõuga, kuid kohati vildakas. Nii ülendab Veidemann taevani Betti Alveri 1966. aastal ilmunud "Tähetunni", lugedes seda "suure võimaluse" ajastu apoteoosiks. Kuna järgnevad kümnendid on Veidemanni jaoks "sotsialismi kõige ilgem grimass", siis Alveri sel ajal ilmunud kolm sama kõrgel tasemel luuleraamatut vaikib ta lihtsalt maha.