Michel Foucault (1926-1984) oli erialalt psühholoog, kes oma töödes sageli liitnud ajaloo, psühholoogia, filosoofia, psühhiaatria ning sotsioloogia valdkonnad -- ja just sellisest kooslusest ongi tema põhiteosed saanud oma sisu ja väärtuse. Foucault' arvates ei olnud enne XIX sajandit olemas sellist mõistet nagu hullumeelsus. Hullusest ja sellesse suhtumisest psühhiaatriaeelsel ajastul Foucault' «Hullus ja arutus» räägibki.

Kui pidalitõbi oli kadunud ja mälestused pidalitõbistest peaaegu kustunud, jäid vastavad struktuurid siiski püsima. Kaks või kolm sajandit hiljem kordusid samades paikades endistega hämmastavalt sarnased väljaheitmismängud. Vaesed, hulgused, korrarikkujad ja «peast segased» võtsid üle varem pidalitõbistele kuulunud rolli. Keskaeg paigutas hulluse pahede hulka. Alates XV sajandist oli see sotsiaalne parameeter: kui inimene oli ohtlik teistele või endale, oli ta vaja isoleerida. Kõik pandi ühte patta kogu asotsiaalne kontingent: vaesed, vaimuhaiged, prostituudid, luuserid, kurjategijad.

Selle üle, et hullud vangi pannakse ja neid kurjategijatega koos hoitakse, hakatakse imestama hiljem. Alles aastal 1793 (Suure Prantsuse revolutsiooni kõrgperioodil) sai hullus oma enam-vähem õige koha. Hulludesse hakati suhtuma kui isikutesse, kes vajavad mitte ainult ühiskonnast isoleerimist, vaid ka ravi.