Käesolev valimik sisaldab kakskümmend üks jutustust ja novelli ajavahemikust 1930-1942. Kolmteistkümmend neist olid jäänud ajakirjade veergudele, ülejäänud ilmunud tillukese tiraažiga kogudes. Välja arvatud novellid "Isa ja pojad" ning "Karm kangelane", on siin tegemist kirjaniku nõukogude-eelsete teostega. Kõiki neid ühendab tihe seos keskkonnaga, kust autor pärineb -- linnakehvikutega, "vaeste-patuste alevi" elanikega, aga samuti keskkonnaga, kuhu ta hiljem kuulub -- haritlasega, intelligentsiga. Esimesel puhul jäi tulipunkti eesti kodanliku intelligentsi kui ülemkihtide teenri eraldumine rahvast, tema eksisteerimise masendav tühjus. Kriitik O. Urgart kirjutas 1937. a., et A. Jakobson armastab inimesi, kes "oma olemuse ja tegudega tekitavad sündmusi". See hinnang peab paika ka siin esitatud palade kohta, mis tervikuna on suure huviga loetavad.