Virve Soovik-Uuetoa lüürikat iseloomustab autori romantiline maailmanägemine.

Poetessi luule on allikselge, tunnetuslik elupeegeldus isikupärases vabalt varieeruvas uusromantilises värsikäsitluses.

See on lihtsate elamuste poeesia, nähtud südame silmade läbi.

Loodusluules on siirast tunnetust, ühtesulamist loodusega, mis puudutab hinge. Mõtteluulele lisab münti vahetu elukogemus. Ajalaulud on kirjutatud misjoonitundega.

Autori esimeste luulekogude laulva revolutsiooni aegne eufooria ja optimism on asendunud südamevaluga Eesti edasikestmise pärast.

Poetess püüab maailma ebaõiglust sõnadega muuta, aga kahtleb ka ise selles.

Raamatu kaanelt

-

JÄÄKUNINGANNA PEOL

Kuupaistel suusa all kudiseb lumi,

raksuvad aiad - kiunuvad puud,

jäätunud mõtted - pahkunud suud

jäänõelu hingeaur nikerdab näol.

Lõdisev kuu end pilvesse peidab -

täna metshaldjad nalja ei heida,

kõik nad tantsivad jäälossipeol -

jääkuninganna jääklaasist peol.

24. veebruar 2001