Laabani luuletajaisiksuse käsitluse aluseks on ta esikteos aastast 1946 – „Ankruketi lõpp on laulu algus” (Luuletusi 1943–1945). See on ühtlasi eesti sürrealistliku luule manifesteering. Sürrealismile kui eluhoiakule mõjus julgustavalt II maailmasõda ning sellega kaasnenud moraalne, majanduslik ja poliitiline kaos: enamasti kõik endine mõistuspärane osutus mõistusevastaseks. Suured sõnad olid kaotanud oma endise tähenduse, nad säilitasid eeskätt ainult kõla. Laaban oli mõnevõrra muusik, rütm ja heli oli tema sürrealistlikus luules see, mis kindlalt jäi. „Ankruketi” kordustrükk teeb tänasele lugejale ühe etapitähtsa haruldase luuleteose kasutatavaks; toob elavasse lähedusse ühe Jaan Krossi, Ilmar Mikiveri, Ivar Paulsoni, Ilse Lehiste põlvkonnakaaslase – Ilmar Laabani.