Käesoleva kirjavahetuse tähtsus ei piirdu sellega, et ta kajastab kahe eesti vaimutegelase arengut paguluses. Samal ajal on ta ka pagulaskonna kahe sugupõlve mõttevahetus, kolmaski põlv - Marie Underi kujul - on mõõdupuuna tihti mõtteliselt presentne. Kahe vaimusugulusest teadlase erudiitlusele lisaks tunnistab see kirjavahetus ühtlasi ka nende kirglikku andumust luulele. Kas tõlkijana või luuletajana, mõlema kohta võib täie õigusega öelda Horatiuse sõnadega:

"Kelle otsa ta hällis sa

korraks naeratavalt vaadand, Melpomene."