Rein Veidemann (1946), kirjandusteadlane ja Tallinna Ülikooli EestiHumanitaarinstituudi professor on Eesti avalikkuses laiema tuntusepälvinud eeskätt kultuurikriitiku ja publitsistina. Alates 1980. aastateston ta erinevates väljaannetes avaldanud üle paarisaja artikli, millestvalikud on koondatud raamatutesse „Olla kriitik…“ (1986), „Elu keskpäev“(1986), „Mälestus Golfi hoovusest“ (1993), „Kusagil Euroopas“ (2001) ja„Isiku tunnistus“ (2006). Käesolev valimik annab läbilõike autoritegutsemisest Postimehe kolumnistina aastatel 2002–2011. Varasemateraamatute vastukajas on rõhutatud Veidemanni idealismi, inimlikku kirge jasotsiaalset tundlikkust, mida mõnigi kord raamib mustvalge tundegamma.Iseendale ja oma stiilile jääb Veidemann truuks ka selles raamatus.Lugejale pakub kindlasti huvi võrrelda autori aastatetaguseidtähelepanekuid ja seisukohti sellega, mis toimub Eestis uue sajandi teiselkümnendil, kakskümmend aastat pärast riigi iseseisvuse taastamist.