Rohkem kui ükski eelnev sajand on XX andnud põhjust mureks inimkonna koha pärast universumis, see väljendub uutes otsingutes transtsendentsuse, tähenduslikkuse ja lootuse allika järele, mida ei suutnud anda valgustusliku teaduse ja filosoofia poolt kirjeldatud endassesulgunud maailm.

Oma alusrajatisele truu kristlik teoloogia on alati kuulutanud, et inimlikud katsed uue inimkorra loomiseks kukuvad alati läbi. Ent see ei tähenda usu ja lootuse hukku. Teoloogia peab leppima kahekümnenda sajandi kogemuse kohtuotsusega: maa ei või muutuda taevaks. Kuid samas peab ta lisama ka lootusesõnumi: “maa peal” võib olla “nagu on taevas”. Me näeme kahekümnenda sajandi teoloogias lugu teoloogia heitlustest koos kultuuriga selles üleminekus modernsuselt postmodernsusele...\" Teoloogiaprofessorid Stanley J. Grenz (George W. Truett Theological Seminary, Baylor University, Texas, USA) ja Roger E. Olson (George W. Truett Theological Seminary, Baylor University, Texas, USA), paljude tunnustatud teoloogia- ja filosoofiaalaste uurimuste autorid on lubanud käesoleva teose puhul silmas pidada, et see oleks hariv ja kasutatav kõigile humanitaarteaduste tudengitele, samas leksikaalselt informatiivne igale teadatahtjale.

Üldises tähenduses võib teoloogiat defineerida intellektuaalse mõtisklusena kristliku usu kui sellise, tema sisu ja järelmite üle. Teoloogia kirjeldab usku konkreetses ajaloolises ja kultuurilises kontekstis, ning seepärast on ta varjamatult kontekstuaalne teadusharu. Oma kontekstuaalse iseloomu tõttu kujutab teoloogia enesest kestvat ülesannet. Põhiline kristlik usupühendumus Jeesusele kui Issandale ja Kristuses ilmutatud kolmainu Jumalale on muidugi muutumatu. Ometi on maailm, milles see usutunnistus esineb, üleminekujärgus. Teoloogia teenib kirikut igas põlvkonnas ja igas kultuuriümbruses, aidates Jumala rahval mõtiskleda koguduse usu üle ja rakendada seda maailmas, kus tänapäeva jüngrid elavad ja teenivad Kristuse nimel.

Järelikult peab teoloogia liikuma kolme pooluse vahel – piibellik rõõmusõnum, kiriku pärand ja nüüdisaegse maailma mõttevormid. Neid kolme kasutab ta selleks, et väljendada muutumatut tunnistust Jeesusest muutlikus kontekstis ja olla seeläbi relevantne järgnevate põlvede probleemide suhtes.

XX sajandi teoloogid, nagu nende eelkäijadki igal ajastul, on nende distsipliini poolt esitatava väljakutse vastu võtnud. Selles raamatus püüame kahlata läbi selle, mida meie näeme XX sajandi teoloogia peavoolu olevat. Sel eesmärgil vaatleme viimaste aastakümnete väljapaistvamaid teolooge ja teoloogilisi liikumisi. Siiski ei kerkinud need isikud ja liikumised esile sui generis või isoleeritult. Seepärast üritab see raamat liikuda objektiivse vaatluse juurest ka tõlgenduse suunas. Me ei soovi pakkuda ainult koondpilti olulisematest mõtlejatest ja nende ideedest, vaid jutustada seostatud lugu, lugu teoloogiast üleminekuajastul.

Me käsitleme XX sajandit kui üleminekuperioodi valgustusajal alguse saanud nõndanimetatud modernsest kultuurist postmodernsesse kultuuri. Õpetlased pole kaugeltki üksmeelel postmodernsuse kui kultuuriajajärgu tähenduse suhtes, kuid peaaegu mitte keegi ei näe olevikku või tulevikku valgustuse poolt liikuma pandud kultuurijõudude pelga pikendusena. XX sajand ei ole näinud mitte modernismi täit õitsengut ja viljakandmist, vaid hoopis tema kõdunemist ja allakäiku. Modernismi teravikud on pöördunud modernismi enda vastu selliste liikumiste kujul nagu eksistentsialism, uus füüsika, feminism ja dekonstruktsionism. Rohkem kui ükski eelnev sajand on praegune andnud põhjust mureks inimkonna koha pärast universumis, see väljendub uutes otsingutes transtsendentsuse, tähenduslikkuse ja lootuse allika järele, mida ei suutnud anda valgustusajastu teaduse ja filosoofia kirjeldatud endassesulgunud maailm. Me näeme XX sajandi teoloogias lugu teoloogia heitlustest koos kultuuriga selles üleminekus modernsuselt postmodernsusele.

Me usume, et üks tähelepanuväärne teema, mis on kasutatav ka tõlgendusvahendina ning aitab valgustada teoloogia ühtsust ja eripalgelisust üleminekuajastul, on kreatiivne pinge, mis peitub kahes lahutamatus tões – jumalikus transtsendentsuses ning jumalikus immanentsuses. Loomulikult ei ole see ainus tõlgendusvõti avamaks XX sajandi teoloogia uksi. Oleme siiski veendunud, et transtsendentsuse ja immanentsuse koosmäng teoloogia keskse küsimusena on väga suures osas määranud teoloogia arengutee viimase saja aasta jooksul.

Sisukord

Eessõna 9

Sissejuhatus: Transtsendentsus ja immanentsus ning tänapäeva teoloogia ajalugu 13

Valgustusajastu: Klassikalise tasakaalu kokkuvarisemine 17

Transtsendentsuse rekonstrueerimine: Immanentsus XIX sajandi teoloogias 31

Immanuel Kant 33

Georg Wilhelm Friedrich Hegel 42

Friedrich Schleiermacher 53

Albrecht Ritschl ja klassikaline liberaalteoloogia 71

Vastuhakk immanentsusele: Transtsendentsus neoortodoksias 89

Karl Barth 92

Emil Brunner 110

Rudolf Bultmann 122

Reinhold Niebuhr 141

Immanentsuse süvenemine: Liberaalse traditsiooni uued vormid 163

Paul Tillich 164

Protsessiteoloogia 188

Immanentsus sekulaarsuses: Radikaalne liikumine 209

Dietrich Bonhoeffer 211

Sekulaarteoloogia 224

Tuleviku transtsendentsus: Lootuseteoloogia 245

Jürgen Moltmann 248

Wolfhart Pannenberg 268

Immanentsuse uuendemine rõhumiskogemuses: Vabastusteoloogiad 289

Must vabastusteoloogia 290

Ladina- Ameerika vabastusteoloogia 304

Feministlik teoloogia 325

Inimvaimu transtsendentsus: Uus katoliiklik teoloogia 343

Karl Rahner 345

Hans Küng 369

Transtsendentsus loos: Narratiivteoloogia 393

Tasakaalu taaskinnitamine: Evangelikaalne teoloogia jõuab täisikka 415

Carl F. H. Henry 418

Bernard Ramm 431

Kokkuvõte: Minevikupanused ja tulevikuväljavaated transtsendentsuse ja immanentsuse teoloogia otsingul 451

Viited 459

Stanley Grenzist lähemalt, vt www.stanleyjgrenz.com

Tõlkinud Aldo Randmaa

Toimetanud Ain Riistan ja Siiri Rebane