Sarajevo sai esimese sotsialistliku riigi linnana taliolümpiamängud korraldada olukorras, mil olümpiasport oli paljude arvates haige politikaanlusest, natsionalismist, kommertslusest, gigantismist, keelatud ainetest -- küllalt lohutu rida julgele üritajale.

Valged mängud lähenesid, jõudsid kätte, saavutasid täishoo, päev möödus päeva järel ja mitte kellelgi polnud põhjust meenutada mainitud tõbesid. Üha enam sai selgeks, et korraldajail oli läinud korda anda mängudele tagasi nende kunagine ülev lihtsus ja tagasihoidlik suursugusus, luua puhas foon esmatähtsale -- inimese heitlusele omasugustega, oludega, iseendaga. Sellest räägibki käesolev raamat sõnas ja pildis.