Géza Csáthi (tegelik nimi József Brenner, 1887-1919) ja tema loomingu saatust võib pidada tunnuslikuks, nii tema aja taustal kui ka laiemas plaanis, temataolise loovisiku suhtes üldiselt.

Ta ilmutas väga mitmekülgseid andeid juba lapsena - mängis hästi viiulit ja klaverit, komponeeris ise muusikat, maalis ning kirjutas luuletusi. Seejuures oli talle kõigis sfäärides omane teatud stiililine pluralism; ise eemalseisjaks jäädes tunnustas ja viljeles ta peaaegu kõiki kunstiliike ja -harusid, üritades neid täielikult vallata. 14-aastaselt avaldati ajalehes ta esimene muusikaarvustus, järgnevalt jõudis ta kirjutada ligi 500 muusikakriitilist artiklit. Muusikaakadeemiasse ei õnnestunud aga sisse saada, ja kuigi ta pidas end hoopiski kunstnikuks, astus ta lõpuks meditsiiniülikooli. Arstipraktika käigus hakkas teda huvitama ka narkomaania. Aasta pärast essee «Oopium» sündi (1909) sai selle arutlustest tegelikkus, Csáthist sai morfinist. Ta pidas vastu veidi vähem kui kümme aastat. 1919. tappis ta oma naise ja seejärel iseenda. Sümbolismile omaselt püüdis Csáth oma novellide keelt ja kompositsiooni teadlikult lähendada muusikale, kuid lisaks muusikale oli tema olulisemaks ilukirjandusväliseks mõjutajaks freudism - Csáth oli Ungaris esimesi psühhoanalüüsi tundjaid ja propageerijaid. Isiklikud ja arhetüüpsed sümbolid põimuvad selgesti Csáthi novellides, eksistentsiaalne ekslikkus peegeldub vormi katkendlikkuses. Ta ei üritanudki oma «demonismi» estetiseerida. Kasutades kunstilise tunnetusvahendina unenägu, endaunustatust, valu, julmust, muinasjutulikkust, hullumeelsust, maailma läbi lapsesilmade, oli tema eesmärgiks kõigis oma juttudes tabada mõnd inimeksistentsi äärmuslikku ilmingut.

Kaarel Veskis