«Need päevaraamatud ei ole ainult kunstiinimestele. 11-aastasel poisil, kes isa kingitud kaustikusse ilma kohta märkmeid tegema hakkab, ei ole veel kunstiambitsioone. Ajakaaslastele on mälupildid kõnekamad kui noorematele, kes pool sajandit mälutõkete võrgus ekselnud, aga eneseks saamise okkaline rada on universaalne. Ja aeg, aeg ilmutub selles loos tähelepanuväärselt. Ja teater. Eesti Draamateater – südamemurdumise maja.