öist kõrbe täitev tume ajuliiv

mind mõneks tunniks päästab sellest seegist --

siis pragiseb mus jälle igav viiv --

aeg toitub silmis hubisevast leegist

see siin on luuletaja hooratöö

mis täidab siiski tühja elukeste

pea haihtun aega nagu öhe öö --

sääl vaikuses vehib oma tummažeste

tean mõni valguskiir ei tunne varju

ja mõni sõna muudab inimtõu --

kõu murendab kord linna kiviharju

ning paljastab öötaeva vaikusjõu