Maarja Pärtna „Vivaarium” on luulekogu võõrusest endas ja lähedusest võõraga. Luulekogu võrkjas aegruum on ühtaegu solastalgiline ja lootusrikas, ajalooline ja tulevikuline; luuletused räägivad elupaikadest ja nende kaost, tulevikuärevusest, tihenemisest läbi kahanemise ning isiklike eluvalikute langetamise keerulisusest suurte keskkonnamuutuste, elurikkuse kao ja kliimasoojenemise taustal, kus „võimaluste maastik muutub ümberringi vähehaaval nähtavaks”.