Jaan Lattiku (1878-1967) juturaamatuid on nimetatud tüübilt memuaarseks visandi-kirjanduseks. Kõige kuulsam on olnud jutukogu «Meie noored» (1907). Lattiku stiili visandlikkus saab alguse vist sellest, et Lattik oli eelkõige sõnaosav jutupuhuja, kõnemees ning jutlustaja. Kirjutatud lugude memuaariline põhi annab aga igale Lattiku raamatule ka eepilisema kandvuse.

-

Raamatu «Viljandi kirikumõis kõneleb» keskpunktiks on kirik, kirikumõis ja elavaloomuline kirikuõpetaja, kellel tuhat tegemist ümbritsevate inimestega nonde sündimisest surmadeni.

Hando Runnel.

-

Sisu:

Kui ma tulin Viljandisse; Mõni rida mu eelkäijaist; Koole katsumas; Revolver; Mõningaid pilte ühest ja teisest Viljandi kihelkonna talust; Pärishärra ja rentnikud; Kirikumõisa lapsed; Vennaste palvemaja; Sõda; Viljandi sakslased; Viljandi juudid; Surnuaiakujud; Ära mine ära !; Kui sõda hakkas alla käima; Ausweis; Kui koolipoisid marsivad; Nad tõusevad üles; "Jah..."; Kolm mammat; Asutavasse Kogusse; Viljandi kihelkonnakool / A. Lattik; Tuipaar; Paha õpetaja; Kirikus; Oli pikk tee; Üksinda; Ema, mul on külm; Tahaks koju; Abiõpetajad; Ole ustav surmani... : (Viimane jutlus Viljandis)