Uurimus käsitleb Eesti luterliku kiriku, kirikuehituse, -arhitektuuri,- ja -kunsti viimast suuremat, Aleksander II valitsusaega (1855–1881)jäävat õitseaega. Lähtuvalt kunstiajalookirjutuses kodunenud nnautonoomse ja seotud konteksti mõisteist, analüüsib töö autor niikunstniku- (arhitekti- või ehitusmeistri) tööd, ajastu vormi- ja tehnikavõtteid kui kirikuarhitektuuri ja -kunsti poliitilist ja sotsiaalset raamistikku. Kreemi töö täiendab Eesti kirikuarhitektuuri ja -kunstihistoriograafiat, milles 19. sajandil loodu on olnud kaua tagaplaanil.

Uurimus tõestab, et ka Aleksander II aegne sakraalarhitektuur ja-kunst on olnud tihedas kontaktis oma ajastu suurte teoloogiliste jakunstiteoreetiliste diskussioonidega ning pakkunud neile ka kohalikkelahendusi. Eriliseks muudab töö asjaolu, et autor on lõiminud kujutavakunsti ja arhitektuuri ajalugu teoloogia ajalooga ning avardab seeläbitunduvalt 19. sajandi teisel poolel ehitatud ja sisustatud kirikutekultuurijaloolisi tähendusperspektiive.

Doktoritöö jaguneb viieks peatükiks. Esimeses on visandatud AleksanderII aegse luterliku kirikuehituse poliitiline, majanduslik, geo- ja demograafiline kontekst. Teine peatükk keskendub luterliku kiriku institutsionaalsele ideoloogiale ja praktikale, selle väljatöötajateleja rakendajatele. Kolmandas peatükis on vaatluse all arhitektid,ehitus- ja orelimeistrid ning tislerid, samuti maalijad ja skulptorid kui kirikuhoone ja -sisustuse kujundajad, aga ka teoloogide arusaamadevangeelse kirikukunsti olemusest. Neljas peatükk võtab vaatluse alla luterliku kiriku ruumispetsiifika ja viies stiilivalikuteproblemaatika. Lisadena on esitatud 27 vaadeldud kiriku ja abikirikuloetelu ja ruumitüpoloogia ning põhiteksti täiendavadjuhtumiuurimused: kirikule nurgakivi panemine, uue kiriku ehitamise otsuse langetamine, altaripildi tellimise ümber tekkinud rahvuslikud pinged, Liivimaa Kirikliku Kunsti Ühingu statuut ja ühingu loomiseüleskutse ning viienda peatüki juurde kuuluv stiilidiskussioon eestiajakirjanduse veergudelt. Kujundanud Andres Tali