Ma keeldusin.

"Tore on," sõnas kapten. "Jah, Jaša oli täitsa sorgus nagu pilves ilm Arktikas. Noh, ma hoolitsesin tema eest kuidas oskasin. Ta hakkas sööma, eluvaim tuli tagasi ja ta läks äkki ühe ööga, täies ilus õitsema. Noh, kogu meeskond oli rõõmus ja käis Jašat vaatamas. Igaüks tõi talle midagi kaasa, kas söödavat või meelelahutuseks. Ja siis hakkas ta naerma! Naeris ega saanud pidama! Selge kõlav naer - oma viis minutit kuristas ta mul naerda. Ja nii nakatavalt! Kogu laev naeris koos temaga, kiilust mastitipuni. See oli imetore. Kuid rohkem pole ma Jašat naermas kuulnud. Vastupidi. Ta on nokkima hakanud, näitab iseloomu. Ma õpetasin teda otsekui suurt hundikoera: seljas kinniõmmeldud varrukatega vattkuub. Sedamoodi terve kuu aega. Noh, siis leppis lõpuks ära ja hakkas mul juukseid nokitsema..."