Paljudes Ameerika ülikoolides palutakse professoritel pidada aeg-ajalt loeng ettekujutletaval teemal „Viimane loeng“. Neil palutakse hüpoteetiliselt kaaluda oma ametist lahkumist ning anda loeng just neist küsimusist, mida nad ise kõige olulisemateks peavad. Kui Carnegie Melloni ülikooli arvutiteaduste professoril Randy Pauschil paluti esineda sellise loenguga, ei pidanud ta seda viimasena vaid ette kujutama, nii see ka oli – talle oli diagnoositud surmav vähktõbi. Ent tema loeng ei rääkinud surmast ega suremisest. See rääkis elu raskuste ületamisest, teiste ja enda unistuste elluviimisest, iga elatud hetke väärtustamisest. Loengust sai raamat ja niivõrd erakordne, et seda on nüüdseks tõlgitud üle 45 keelde ja müüdud üle 5 miljoni eksemplari.