Sarjast Põhjamaade romaan

“Viimane kiri Rootsi”, väljarändajate eepose neljas ja viimane jagu, on kokkuvõtete ja saatusega leppimise raamat. Rajanud uue elu Minnesota viljakal pinnal, jõuab Karl Oskar Nilsson pärast Ameerika kodusõda ja indiaanlaste viimast verist vastuhakku oma unistuste sihile - temast on saanud jõukas farmer, kes võib saata ikalduseaastast laastatud kodumaale kingituseks koorma Ameerikas kasvanud leivavilja. Kuid kõik uusasunikud pole nii tugevad kui tema ja ka Karl Oskar ise murdub pärast armastatud Kristina surma. Kui sarja esimestes osades domineeris tema kõhklematu julgus ja edasipüüdlus, siis aastakümnete möödudes väsib ka väsimatu ja teda hakkab piinama küsimus: kus on õieti inimese kodu siin maa peal? Kas inimesel saab olla vana kodumaa ja uus kodumaa? Või on kõikide tõeline kodumaa vaid seal, kus saadakse kokku pärast surma?