Lühiromaan "Viimane inimene"annab kõigepealt pildi inimesest tänapäeva maailmas läbi eesti elu prisma.Samuti räägib aga ka eesti lähiajaloost ehk siis meie 20 vabaduseaastast!

Peategelasele tehakse ettepanek osaleda filmis,mis räägib temast kui kunstnikust, õigemini küll tema ebaõnnestumistest.

Vaatamata oma esialgsele keeldumisele,räägib peategelane neile siiski lõpuks ühe väga intiimse loo oma kohtumisest ühe teise kunstnikuga, mis heidab valgust ka inimelule tervikuna.

Miks pole me siiamaani suutnud oma mineviku rängast koormast lahti saada?!Milles peitub viga,küsib autor,andmata sellele ühest vastust.