Silvi-Astrid Mickelin on Vormsil sündinud ja kasvanud eestirootslasest luuletaja, kellelt on varasemalt ilmunud neli luulekogu: „Igal oma päevatee“ (1993), „Hommiku lootus jääb“ (2001), „Kaapekakk“ (2003) ja „Soolatera“ (2010). Nüüd käesoleva aasta mais ilmunud luulekogu on viies ja Silvi-Astridi enda sõnul ühtlasi ka viimane, millest kantuna sai raamat endale sellise pealkirja.

Silvi-Astrid on raamatukogu juures tegutseva kirjandusklubi liige ning samuti üks aktiivsetest käsitööhuvilistest, kes osaleb Rannarootsi Muuseumi „neljapäevamemmede“ kokkusaamistel.

Silvi-Astridi mitmed luuletused on inspireerinud muusikuid neid viisistama. Kahtlemata on ta väga viljakas luuletaja, keda Toivo Tomingas on nimetanud luulekogu eessõnas Vormsi saare kirjanikuks.