Lucy Hutton on alati olnud kindel, et tubli tüdruk jõuab kaugele. Ta on võluv ja vastutulelik ning uhke selle üle, et Bexley & Gamini kirjastuses armastavad teda kõik. Välja arvatud emotsioonitu tõhususega töötav ja laitmatult riietuv pikka kasvu Joshua Templeman. Ja see tunne on vastastikune.

-

Olles sunnitud töötama ühises kabinetis 40 (hea küll, 50 kuni 60) tundi nädalas, harjuvad nad mängima tobedat, kuid kaasakiskuvat lõputut mängu, kumb kummale ära teeb. On jõllitamismäng, peeglimäng, personalijuhile kaevata ähvardamise mäng. Lucy ei tohi lasta Joshual võita – eriti siis, kui silmapiirile kerkib võimalus edutatud saada.

-

Kui Lucy võidab, saab temast Joshua ülemus. Kui ta kaotab, lahkub ta töölt. Miks ta siis järsku Joshuast kuumi unenägusid nägema hakkab ja tööleminekuks nagu kirglikuks kohtinguks riietub? Pärast seda, kui süütu liftisõit lõpeb elu alustugesid raputava suudlusega, hakkab Lucy mõtlema, ega tal Joshuast vale arvamus ole olnud.

-

Võib-olla Lucy Hutton ei vihkagi Joshua Templemani. Ja võib-olla ei vihka Joshua ka Lucyt. Aga võib-olla on see lihtsalt järjekordne mäng.