Kristjan Haljaku luule on pidevas dialoogis prantsuse sürrealismiga. Nii ka vastses luulekogus „Verlaine’i revolver“, kus Marseille’i ja Tallinna teed vaat et ristuvad. Haljaku luuletused on nagu pragunenud maal ning küsimuste küsimus on: kas lugeja peab pingutama, et kujutada maali ilma pragudeta või – vastupidi – uurima pragusid, sest need meenutavad tänavavõrgustikku?

*

marseille ei usu pisaraid temas on niigi

küllalt niiskust väljas lõõmab juuni

õhus lendavad usu pisarad oh

jumal seegi rõõm on määritud

varajasel ajal ajasin ma ringi sinitaeva

viimaseid rindu vabandust ridu read on

silmade rikutud ega saagi iial valmis

juttudeks ja väljas lõõmab juuni linnaplika