Väärikas vaikne endalehoitus, mis iseloomustab nii Anna Haava luulet kui tema suhet maailmaga on sügavalt omane eestlase hingele – kel kuhugi südamesoppi on maetud kirglikud igatsused ja meeleheit, lein ja ülevus, kooskõla looduse ja Jumalaga, vastuolud inimsuhetes – ja kes neid ometi maailmale kergelt kuulutama ei tõtta.Doris Kareva