Veiko Märka:

Hans Leberecht, "Vassarite paleed" (1960).

Raamatud, mille autorid on kirjutades teadlikud oma peatsest surmast, on alati mõjuvad. Nad on hoopis teistsugused. (Kas või Stefan Zweigi "Eilne maailm".) "Vassarite paleedes" domineerib kohutav kurbus ja ahastus, mis on antud läbi lapsesilmade ja -mälestuste. Eriti lapse üksinduse ja vanemate ootuse piinad mõjuvad täiesti õudust­sisendavalt. Lisaks suurepärane panoraam Peterburi eestlaste elust 20. sajandi alguses, nende rõõmudest ja muredest. Tegevus toimub ju ikkagi ajal, millal Peterburis elas rohkem eestlasi kui Tartus.

Viimased sadakond lehekülge on siiski puhas propaganda, mille puhul on huvitav vaid see, kuidas Leberecht suhtub elusse iseseisvas Eestis, kus ta ju ise päevagi ei elanud. Asjadesse, mida ta sellest teada on saanud ja mis on sügavama mulje jätnud. Eks see talle omajagu eksootiline oli.