Luulekogu.

On elu kui maskiball.

Kaelas kitarr,

ses saalis ma hulgun

kui kodutu narr.

Ümber peidetud pilgud,

juukselokkide vask,

põgus naeratushelk,

kui näolt langeb mask.

Sissepööratud mõtted

ja vaikivad suud,

truult varjatud tunded.

Ei midagi muud.